Sunday, November 27, 2016

Tuleb vaid unistada....

Mäletan, kui kaks kuud tagasi Türgi lennujaamas olin ja mõtlesin sellest, kui väga tahaks koju. Nii raske oli tulla. Siis nüüd ma jälle mõtlen, et tegelikult elu ju ongi selline, et vahel on raske kodust ja pere juurest ära tulla, aga nüüd olen ma ikkagi väga õnnelik, et siin olen.

Iga uue töökohaga kaasnevad uued sõbrad ja tuttavad. Mul oli vahepeal mitu vaba päeva ja eile ehk pühapäeval olid kõik CBH saidid suletud. Selle puhul korraldas Ben enda juures laupäeval BBQ õhtu. Meid oli kokku tulnud peaaegu 20 inimest. Lisaks CBH inimestele on meil veokajuhid, kellega hästi läbi saame. Ben on ka üks rekkajuhtidest. Ta on väga lahe inimene ja püüab eesti keelt õppida, mis on temast väga armas. Samuti sain tuttavaks ühe eesti tüdruku Katriniga, kes töötab kohalikus kohvikus ja ta peika on austraallane, kes oskab juba päris palju eesti keelt rääkida. Ja kusjuures väga hästi oskab öelda sõnu, kus on sees r täht. Inglise keelt kõnelevatel inimestel on r tähte väga raske öelda. Nad on juba koos Eestis ka käinud ja lähevad nüüd jõuludeks uuesti koju. Minu jaoks tähendab see väga palju, kui mees püüab oma naise emakeelt õppida. Tema jaoks on väga oluline, et saaks Katrini vanematega suhelda, kuna nemad inglise keelt ei oska.
Lahe on see, et nüüd kõik selles seltskonnas proovivad eesti keelt rääkida ja küsivad kogu aeg, kuidas miski on eesti keeles.

Vahest ma ikka mõtlen, et tõesti tasub millestki vaid unistada ja need asjad, mida väga soovid tulevad ise su juurde. Ühesõnaga eile ehk pühapäeval käisime kogu selle seltskonnaga Dongara rannas. See on selline rand, kus saad autoga liiva peal sõita. Oleme siis rannas ja ma mõtlen, et vette ma nagunii ei lähe, et see on nii külm ja lained olid ka sellised päris suured. Aga no järgmine hetk nägin, et keegi oli jetiga kohale tulnud. Hops vahetasin lühikesed püksid ujukate vastu ja vees ma olin. Ma ei pidanud küsimagi, kui üks poistest tuli küsima, et kas ma sõita tahan. See oli lihtsalt nii lahe, kuna lained tegid asja veel ägedamaks ja peale selle vesi oli nii soe. Aga no mis imestada igapäev on ju umbes 35 kraadi õhutemperatuur, kui mitte rohkem.
Sellega seoses sain ma veel tuttavaks sama ealise Saksamaalt pärit Anniega. Ta töötab ühe poisi farmis. Ta on ka väga sõbralik ja tore tüdruk. Olimegi lihtsalt terve päeva rannas, vahepeal käisime pubis söömas ja uuesti randa tagasi. Õhtul valmistas Ben veel meile kanakarrit riisiga, mis oli väga maitsev.









Tööst ei ole enam mõtet kirjutada, sest mõni päev läheb kiirelt ja kergelt mööda, aga mõni päev on küll selline, et ei suuda oodata kuni see päev läbi saab. Aga ega ma ei nurise, tean et kogu aeg ei pea hästi olema. Mõni päev on kergem ja mõni päev on raskem.
Praegusel hetkel ma tõesti võin öelda, et ma armastan oma elu sellisena nagu ta on. Ma arvasin, et ma pole reisijatüüpi inimene, aga tegelikult vist ikka olen küll. Mäletan, kui veel väike tüdruk olin siis kogu aeg oli tunne, et ma tahan kuskile minna. Et ei suuda nagu lihtsalt niisama kodus olla. Ja kusjuures nüüd ma enam nii ei tunne,  sest ma näen kogu aeg uusi ja ilusaid kohti. Üha rohkem üritan nautida praegust hetke ja mitte nii palju sellest, et kui ma saan selle asja või kui ma lähen sinna, siis ma olen õnnelik. Juba praegu tuleb õnnelik olla, siis need head asjad tulevad iseenesest.










No comments:

Post a Comment