Mäletan veel selgelt, kui eelmine aasta septembris Silva ja Tarziga Läti lennujaamast tulema hakkasime, siis ma mõtlesin, et see lendamine on ikka jube tüütu ja üldse ei viitsi. Aga siis läks see kuidagi nii kiirelt ja ei tundunudki nii jube. Tänu sellele ma see aasta enne tulekut siis üldse ei muretsenudki, mõtlesin et mis seal ikka ära ei ole üksi minna.
Aga no tegelikkus kujunes hoopis vastupidiseks.
Tallinna lennujaama tulid mind saatma emme, õed, Silva ja Tarvo. Tegime veel kõik koos pilte. Ema ja õed ootasid kuni lõpuni ja lehvitasid, kui olin kotikontrollist läbi läinud. Siis tekkis küll hetkeks kurb tunne. Aga siiski ei olnud kõik veel kohale jõudnud. Peale selle tegid Birgit ja Britta mulle sellise armsa kingituse, et panid meie kolme pildi raami sisse ja juurde kirjutasid, et ma olen nende ilus, tark ja sihikindel suur õde. Võtsin selle kaasa ja panin riiuli peale. Nüüd seda vaadates mõtlen, et ma peangi tugev olema, ja koduigatsusest üle olema, sest mu väiksed õed usuvad minusse ja püüan olla ikka eeskujuks neile.
Esimene lend viis mind Istanbuli, kestis kokku 3,5 h. Sain istuda täpselt tiiva kohal ehk siis jalgadel oli palju ruumi. Jõudsin siis Türgi lennujaama kohale, aga kuna ma seal wifi võrku sisse ei saanud logida, siis ei saanud ma internetti ka, aga ootamist oli 10 tundi. Vot siis mulle jõudis kõik kohale. Oma peas mõtlesin, et miks ma teen endale nii, ja et ma olen selles suures maailmas täitsa üksi ja keegi ei hooli. Helistasin emmele, eks ta proovis lohutada, aga no see tunne oli ikka päris hirmus. Mõtlesin, et lähen ja ostan Eesti piletid tagasi. Vahepeal siis mingid mehed tulid sinna minu kõrvale veel palvetama, panid kilekoti maha ja kukkusid seda kummardama seal. Vaatasin veel arvutist pilte ja meenutasin vanu aegu, seda ka vahest tore teha. Vedas, et Janek jättis mulle oma kõvaketta, kus on väga palju pilte. Õnneks jõudis juba õhtu kätte ja uni tuli silma, siis keerasingi ennast pingi peale magama. Kusjuures aeg läks isegi suht kiiresti. Öösel kell 2 läks järgmine lend Malaysjasse, see kestis kokku 11h. Jällegi mul vedas, sest istusin esimeses reas ja no seal on jalgadel jälle palju rohkem ruumi ja magasin ka enamus aega. Aga lõpuks hakkas paha olla ka millegi pärast.
Järgmine tore asi oli see, et Kuala Lumpuri lennujaamas pidin passima 14h. Sain ikka korraliku õppetuni, et enam odavaid lennupileteid ei osta. Pileteid ostes ma ei süvenenud tagasilennu ooteaegadesse üldse. Odavlennupiletitega ongi see, et pead jubedalt ootama nagu näha ja üksi on ikka eriline piin. Vähemalt oli seal lennujaamas wifi olemas ja sain sõpradega suhelda. kui kedagi huvitab, siis edasi-tagasi pilet maksis 1100 aud ehk 750 eurot. Eelmine aasta, kui tulin maksin ühe otsa eest üle 500 euro.
Voodi
Järgmine hommik läks lend kell 8 hommikul Perthi, kestis see kokku 6 h ja magasin jälle terve aja.
Uskumatu aga 7. september olin tagasi jälle Austraalia pinnal. Lennujaamast võtsin uberi ja sõitsin Kaisa juurde. Siin on mul oma tuba, mis mulle nii väga meeldib.
Kohale jõudes oli siin mu jaoks eriti külm ja väljas mega tuul. Ma kohe mõtlesin, et issand Eestis oli ka parem ilm. Aga õnneks täna juba päevitasin ja üldse mõnus oli.
Lisan pilte ka ülejäänud majast.
Kaisa ja Deejay tuba.
Homme on plaanis juba sõita Geraldtoni poole, kus tuleb öö veeta, sest laupäeval kell 8 algab juba esimene treeningpäev CBHs.
Kokkuvõtvalt võin öelda, et enam ma sellist reisi üksi ette ei võta. Peab ikka sõbraga tulema, siis pole aega lolle mõtteid mõelda ja on lõbusam ka. Loodan, et see aasta tuleb üks korralik tööaasta. Olen juba üle kahe kuu puhanud, on aeg jälle tööinimeseks hakata. Edu mulle !!!
No comments:
Post a Comment