Alustasime sõitu 9ndal augustil vara hommikul Vändrast koos Silva, Tarvo, Älfi ja Kitoga.
Marsruut nägi välja selline: Läti - Leedu - Poola - Tšehhi - Austria - Sloveenia ja lõpuks Horvaatia.
Riigid läksid naks ja naks nagu Älf ütles.
Esimese öö veetsime Varssavis, kus meil oli väga äge korter. Enamuse maast sinna sõitis Tarvo ja lõpus mina ka natuke. Millegi pärast kõik kogu aeg magasid sõidu ajal ja Tarzil oli päris igav niiviisi sõita.
Õhtul käisime siis veel Poola supermarketis ja ostsime süüa. Seal on ikka tõesti odav.
Järgmisel hommikul oli kell 8 ilusti äratus, kotid kokku ja Kristofer hakkas sõitma Zagrebi poole. Mõtlesime, et kas teeme vahepeatuse ja ööbime kuskil või sõidame Horvaatiasse välja. Kito oli tubli ja sõitis ühe päevaga üle 1000 km. Jõudsimegi umbes kella 2 või 3 paiku kohale ja ööbisime mingis hostelis, kus ühes toas oli kolm nari. Saime kõik ennast ära pesta ja magama minna. Aga seal toas oli koos meiega veel üks aasia tüdruk. Teine juba magas toas, kui sisse sadas mingi võõramaalaste punt. Ta ise raudselt lootis, et on terve öö üksi toas.
Järgmisel hommikul võtsime suuna Zadari, see kohanimi ei tahtnud üldse meelde jääda.
Sinna oli maad vist umbes 300 km. Kui me siis lõpuks mere äärde kohale jõudsime, siis see vaade, mis meile avanes oli nii silmipimestavalt ilus, et kohe oli kõik see pikk ja palav autosõit meelest pühitud. Olles näinud Austraalia rannikut ja Hawaid, siis Horvaatiasse läheks ma iga kell uuesti. Peale selle on see Eestile nii lähedal. Põhiväljend oli sellel reisil VAU. Noh sest mis sa muud oskad öelda, kui kõik on nii vapustav.
Esimene koht, kus vaadet nautisime
Ei no Vau noh
Silva oli meile broneerinud booking.com-st korteri. Ausalt öeldes see korter oli lihtsalt nii ilus, et pole sõnu. Kahjuks saime me seal ainult ühe öö olla, kuna keegi oli selle juba järgmiseks päevaks kinni pannud. Kiitus Silvale, kes meile kõik need korterid välja otsis. Ühesõnaga kui me õhtul sinna lõpuks kohale jõudsime, siis seal oli lihtsalt niii palav aga seda me ju otsima tulimegi...PÄIKEST. Viisime kotid tuppa ja läksime poodi. Pärast tegid kõik endale õhtusöögi, peale minu kes sõi Tarzi sööki. Ja kuna oli plaan ikka peole minna, siis jõime mõned joogid, istusime niisama rõdul ja veel vaatasime Olümpiamänge, kus parajasti toimus iluvõimlemine.
meeldiski mulle kõige rohkem. Sest no hea muusika, vabas õhus ja veel soe ka, mida veel ühelt peolt tahta !
Tuleb välja, et tegelikult oli hea, et me rohkem öid sinna ei broneerinud. Kuna Silva ja Tarvo läksid peolt varem ära ilma võtmeteta, siis Tarz turnis seal, et rõdult kuidagi tuppa saada ja no keegi kuulis seda ja sai väga pahaseks. Pidime oma ilusast korterist kohe varakult sääred tegema. Mina hüppasin sanga olles kõva kaks tundi maganud.
Olime siis umbes 20 minutit sõitnud, kui Tarvo telefon helises ja tuli välja, et Älf on oma telefoni sinna korterisse jätnud. Järgmine hetk olime tagasi selle maja juures ja ootasime, et Alfred oma telefoni ära tooks. Millegi pärast läks tal seal nii kaua aega ja kui ta siis lõpuks autosse tuli siis nägu oli nagu nurka sittunud kassil. Ta sai ikka korraliku peapesu sellelt tädilt ja kõigest mingi pesemata nõude pärast. Tädi ütles seitse korda, et problem ja problem, kuna rohkem sõnu ta inglise keeles ilmselt ei teadnud.
Järgmine koht oli Split, kus meie korter asus täpselt õiges kohas, keset nö vanalinna. Meil oli katusekorter. Seda muidugi Zadari korteriga võrrelda ei saanud, aga vähemalt oli see keset melu ja autot vaja ei läinud. Ja isegi katusele sai minna.
Päeval käisime söömas mingis restos, päris hea risotto oli. Poisid käisid meres ujumas ja õhtul läksime muidugi peole. See oli ka väga lahe koht, pidu oli vabasõhus ja muusika oli ka hea.
Meile ikka meeldis neid grupipilte teha
Ja siis üks väike jook, mille hind oli vist umbes 20 eurot.
Mõned pildid sellest, mis vaade avaneb kui sõita mööda rannikut.
Õhtuks jõudsime Dubrovnikusse, kus ootas meid jällegi üks mõnus uus korter. Samal õhtul läksime jala vanalinna, mis oli ka umbes 20 minuti jalutuskäigu kaugusel. Uitasime niisama ringi, kuigi oli pühapäeva õhtu, siis inimesi oli ikka väga palju.
Pidin ikka kommi ka ostma. No ma ei saanud ju nii uhkest kommipoest mööda tuimalt kõndida.
Plaanisime järgmisel päeval sõita laevaga ühele saarele, kus saaks päevitada ja niisama kaljult vette hüpata. Laevapilet sinna maksis umbes 12 eurot, kui ma ei eksi. Silva sai seal lõpuks ka drooniga filmida. Eriti imelik oli see, et kui seal saarel ringi kõndisime või ükskõik kus, siis kostus mingi jumala häiriv sirin. Ja see tundus tulevat kuskilt kõrgemalt nagu nt puu otsast, aga tegelikult puu otsas ju kedagi ei olnud. Need vist olid ikka mingid ritsikad rohu sees.
Laeva pealt tehtud pilt
Saare peal
Ühe korra ikka hüppasin
Päris hea Pina Colada
Laevuke tuli järgi meile
Samal õhtul läksime veel päikeseloojangut vaatama mäe otsa. Tegelikult käisime Silvaga ka hommikul kell 6 ka seal, et päikesetõusu filmida.
Põhimõtteliselt oligi meil viimane õhtu Horvaatias. Aga terve see aeg oli ikka väga kuum ilm, vist mingi 30 kraadi. Tänks Horvaatia, et meid nii kuumalt vastu võtsid.
Et siis esmaspäeval alustasime hommikul kell 6 uuesti sõitu tagasi Varssavi poole. Me veetsime autos järjest 25 h ja no sellel ajal sõitsid vist kõik.
Tegelikult see sõit kestis sellepärast nii kaua, et Sloveenia piiril oli ummik, kus me olime mingi 3h. Ja no autos ju kliimat pole ja päike ei andnud armu. See oli ikka väga hull. Tarvo arvas, et kuskil mingi söök haiseb.
Lisaks sellele pidime ju kogu aeg neid kiirtee maksusid maksma ja kui muidu jäid need ikka alla 10 euro, siis Horvaatia kiirtee lõpus pidime üle 200 kuna (Horvaatia rahaühik) ehk 28 eurot maksma. Kitol ainsana oli raha alles jäänud, aga noh siis sai ta ka sellest lahti. Lihtsalt mingil kiirteel sõitmise eest.
Lõpuks kui kell oli mingi 1 või 2, siis olid kõik omadega suht läbi ja silmad enam lahti ei püsinud va Älfil. Sest tema ju magas peaaegu terve aja.
Niimodi
See tähendas siis seda, et oli tema kord kettasse hüpata. Aga no ta suutis juba esimese 15 minutiga kiiruskaamerale ette jääda. Ma mingi suht unine, aga no see kollane sähvakas märkamata küll ei jäänud :D Aga tubli poiss oli, et niimodi sõitis. Ma ei teagi, kell oli vist mingi 4 hommikul kui nö hostelisse jõudsime. No see oli ikka korralik rekkameeste hostel või noh mis imestada Poola ongi ju rekkalinn. Vähemalt oli kõigil voodi ja pesta sai ka. Silva muidugi enne kohale jõudmist hoiatas, et kes teab vb seal veel mingid prussakad ka. Siis kui Älf lõpuks voodisse hakkas minema, siis ta pidigi oma voodit ämblikuga jagama. Pidi talt teki pealt ära võtma ja kaissu minema.
Magasime siis umbes 4-5 tundi ja oligi viimane ots veel koduni.
Kokkuvõtvalt tahaks nii palju öelda, et ma võtaks iga kell sellise reisi uuesti ette. Sellesmõttes, et loomulikult on väga mugav istuda lennukisse, kaks tundi lennata ja oledki kohal. Aga autoga sõitmise eelis on ikkagi see, et sa sõidad läbi teiste riikide ja tänu sellele nägime me ka nt killukest Austriast. Aga siiski autol võiks kliima peal olla, siis oleks vast seitse korda parem.
Siiski oli meil väga hea punt ja noh ma sain oma naerud aasta jälle ette naerda. Nendega koos lihtsalt ei saa tõsine olla.
Kes veel käinud pole, siis mina väga soovitan....
No comments:
Post a Comment