Olen juba nädal aega St Georges olnud.
Täiesti veider kuidas siin päevad lendavad. Ma isegi ei saanud aru, et pühapäev on.
Silva ütles, et kuule pühapäev on juba. Mulle tundus, et reede, sest mul algas vaba päev. Aga tegelikult tahtsin kirjutada hoopis oma uuest tööst cotton ginis.
Hirmsalt tahaks kohe kurtma hakata. Aga no mis see kurtmine ikka annab.
Tõõ on siis selline, et peab suured vatikuubikud koti sisse panema. Seda tehakse kahekesi. Välja näeb nii, et peame riidest koti nagu mingi rauast asja ümber kahekesi tõmbama..üks ühelt poolt ja teine teiselt poolt. Ja siis masina seest see suur vatikuubik tulebki, millelt peab ka vatitükid küljest tõmbama. Need on nagu proovid, millel on eraldi veel numbrid küljes ja mis veel kuskile edasi saadetakse.
Mina olen kogu selle protsessi lõppfaasis. Minuni jõuab vatt juba ilusal, puhtal ja töödeldud kujul.
Algul korjatakse vatt põllult, kus ta on ikka igasugust jama täis. Siis ta läbib igasuguse töötlusprotsessi.
Tegelikult on see töö meil seal väga lihtne. Mis seal siis on tõmbad vatikuubiku koti sisse ja ongi kõik. Aga no proovi teha seda 12h, viiendaks päevaks olid mul kõik sõrmed juba plaasterdatud, kuna selle riide nii kiiresti tõmbamine kuidagi nagu põletab nahka. Töö polegi minu jaoks hirmus. Hirmus on see kui lähed tööle ja mõtled, et 12 h pean siin olema. Esimesed tunnid lähevad päris kiiresti mööda, aga no see viimane tund. Minut läheb ka nii aeglaselt, et uskumatu.
Selline tunne on kogu aeg, et soovid oma elu minema..kogu aeg ootad, et kell saaks 10 või 1 et saaks ometi pausile minna. Õnneks on ikka see, et iga tunni aja tagant saab sealt masina juurest ikka minema minna plus veel on 3 pikemat pausi, kui saab süüa.
Seal motiveeribki töötama ainult see, et saab normaalselt raha teenida, kuna nädalas teed ikka väga palju tunde ja siin maal pole raha väga kuskil kulutada. Kuid toidupoes söögihinnad võrreldes nt Perthiga on ikka väga kõrged. Selline tunne nagu siin hoopis peab rikas olema, et süüa saaks osta.
Ühesõnaga on mul siiski heameel, et sain selle võimaluse seal tööl käia.
Perthis elada raha säästmis eesmärgiga on ikka suht keeruline, seal ju nii kerge poodi minna ja midagi osta või noh linnas ikka kuidagi raha kulub.
Mõtlen selle peale, et teen seda tööd võib olla 7 nädalat oma elust.
Arvan, et edaspidi on 8 tunnised tööpäevad minu jaoks kökimöki :D
Praegu istun maja taga ja naudin täiega päikest. Meil on tõesti nii mõnus maja ja suur aed. Kõik ju arvavad, et Austraalias on kogu aeg ilus ilm ja kogu aeg saab randa minna. Muidugi eks oleneb kus sa oled. Aga ma ei olnud juba paar kuud päikest võtnud. Aga eks mul oli juba suht siiber ka. See aasta jäi mul ju talv vahele ja ausalt öeldes aasta läbi suve sees elamisega ka päris harjunud pole.
Mis veel..
Täna hommikul ärkasin selle peale üles, et aed oli mehi täis, kes niitsid muru. Täiesti veider, et majaomanik ju ette ka ei hoiatanud, et tullakse muru niitma. Mul isegi pole aknal kardinat ees.
Praegu naudin täiega oma vaba päeva, kuna homme hommikul algab kaheksa päevane vahetus, sellest kahel päeval saan Silva ja Tarvoga koos minna. Pärast seda on neil 2 vaba päeva ja siis algab neil öövahetus. See on pühimõtteliselt nii, et me elame küll ühes majas, aga kodus me üksteist ei näe. Me näeme umbes 3 minutit töö juures, kui vahetus toimub ja ülejäänud aja siis peame facebookis suhtlema. See on ikka täiesti normaalne:D
Aga eile juhtus Silval tööl sõrmekesega väike õnnetus ja siis ta sai koju tulla. kuna valusa sõrmega ju tööd teha ei saa. Siis nautisime aias ilma, arutasime maailma asjade üle ja jõime veini.
No comments:
Post a Comment