Monday, December 26, 2016

Mullewa, WA

Käes on juba 27.detsember ja jõulud ongi läbi ja paari päeva pärast vahetub aasta number.

Mis ma siiamaani teinud olen ?

17.detsember oli mul viimane tööpäev Mingenew CBH saidil, aga see ei tähendanud, et töö veel otsa sai. Mind saadeti tööle sealt 85 km kaugusele väiksemale saidile Mullewasse. See sait  suleti eelmisel kolmapäeval aga nüüd on vaja kõik vili maa pealt ära koristada. Seega on järgi jäänud koristustööd, aga kuna väljas on kogu aeg ligi 40 soojakraadi, siis iga liigutus on üsna raske. Kuna liigsele soojusele on veel lisaks kärbsed, kes näkku lendavad. Aga  meie tööandja on väga mõistlik inimene, siis keegi ei oota, et sa 10h seal koristad. Pigem meile öeldi kogu aeg, et türukud minge istuge tuppa jahedasse.



Jälle uus tuba.


 Aga enne minekut, siis kõik hirmutasid mind, et seal linnas elavad ainult aborigeenid ja, et ma pean ettevaatlik olema, kuna nad varastavad igalt poolt. Mina olen siiani ainult saidil olnud ja seal nägin ma tervet sigade pere, kus oli väga suur isane siga ja emane pluss nende 7 põrsakest. Nad tulid sinna muda sisse mõnulema. Peale nende nägin ma seal austraalia metsikutkoera, mis on päris hirmus. Sest nad kõik luusivad seal, kus mina elan. Aga õnneks on meie maja piiratud raudaiaga.
Üks päev olin lõunal lihtsalt 3 h, nii raske ongi CBHs töötada. Ma arvan, et see on üks parimatest ettevõtetest kelle all töötada, kui kellegil on plaanis Austraalia tulla ja otsib hooajatööd.


Enne seda toimus veel CBH jõuluõhtusöök Dongara nimelises linnas mere ääres ühes pubis. Seal oli imemaitsev toit ja peaaegu kõigil töötajatel olid väiksed lapsed. See oli üks ütlemata mõnus õhtupoolik. Ma sõin lõhet koos bataadiga ja pärast oli veel magustoit.


Eriti tore oli veel see, et meile anti 5 vabapäeva jõuludeks. Ehk siis reede hommikul sõitsin Perthi Kaisa juurde. Sinna jõudes ootas mind 2 suur pakki emmelt, Mummult ja Liisult. Küll mul oli heameel. Nad saatsid mulle mu lemmik Annekese šokolaadi, leiba, Mirtsu ja Mia tehtud piparkooke ja nende tehtud joonistused. Lisaks sain Koit Toome CD plaadi ja uueks aastaks märkmiku, mis mulle väga meeldis.





Käisime Kaisa ja Lolaga ühe eesti tüdruku Alice juures kodus juuksuris. Kuna salongi minna on ikka päris kallis. Pärast seda läksime veel Lakeside ostukeskusesse šoppama ja sushit sööma.
Õhtul tahtsime veel restorani sööma minna, aga me jäime nii natuke hiljaks. Kell oli peaaegu 21.00 aga köögid suletakse enamus kohtades juba kell 20.00. Tuli leppida Mäkdonaldsiga.

Järgmisel hommikul läksime kõik koos hommikust sööma mere äärde Burns Beach caffeesse. See oli lihtsalt suurepärane koht, söök oli suurepärane ja milline vaade. Mina tellisin bruschetta, kus oli juures veel muna ja peekon.





Meie jõulubeebi. Lola on ikka parim beebi, ta mitte kunagi ei jonni :)




Pärast hommikusööki läksin ma veel üksi šoppama. Sain lõpuks oma telefoni parandusse viia. Ma suudan ju kogu aeg ekraani kuidagi ära lõhkuda. Peale selle ostsin ma lõpuks omale bluetooth kõlari, millest ma nii ammu juba mõtlesin. Ise arvasin, et hakkan hullult šoppama, aga õnneks ma riideid väga ei ostnudki. Ostsin ühe paari plätusid ja HjaMst mõned pluused ja seeliku. Ja lõpuks käisin veel pediküüris. Õhtul sõitsin tagasi Geraldtoni.

Järgmisel päeval läksime ühe sõbra juurde lõunasöögile. Kõigepealt jõime veini ja niisama mängisime piljarditaolist lauamängu. Reeglid on nagu piljardil aga seal ei ole seda piljardikeppi vaid kasutad näppu ja pallide asemel on sellised nupud.
Nad on kõik pärit Lõuna-Aafrikast, seega oli mul põnev näha, mida nemad söövad. Toit oli jällegi imemaitsev. Laual oli sink, lammas ja veel mingi liha. Ja veel muud asjad. Kusjuures toit ei erinegi väga palju eesti toidust. Pigem meenutas see söök mulle seda, mida tädi Kati valmistab. Ja lõpuks oli veel 2 erinevat desserti. Koju minnes pandi kaks suurt karpi sööki veel kaasa ka.

Angeline


Eile sain lõpuks ka Geraldtoni randa päevitama. Väga mõnus rand, selline tunne oli nagu kuskil Tais oleks, mis siis, et ma seal kunagi käinud pole, aga nende piltide järgi, mis ma näinud olen. Homme hommikul sõidan tagasi Mullewasse umbes kolmeks päevaks ja siis ongi juba aastavahetus.

Ma väga tänan oma kallist pere nende kingituste eest ja ma soovin, et kõigil oleks ilus aastalõpp ja, et veel parem aasta ootaks ees.

Iga päev mõtlen ikka, et õnnelik tuleb olla praeguses hetkes, siis õiged asjad jõuavad sinuni nagu iseenesest. Vahest lihtsalt kuskil mere ääres olles mõtlen, et see lihtsalt ongi õnn, kui saad sellist vaadet nautida...

Sunday, November 27, 2016

Tuleb vaid unistada....

Mäletan, kui kaks kuud tagasi Türgi lennujaamas olin ja mõtlesin sellest, kui väga tahaks koju. Nii raske oli tulla. Siis nüüd ma jälle mõtlen, et tegelikult elu ju ongi selline, et vahel on raske kodust ja pere juurest ära tulla, aga nüüd olen ma ikkagi väga õnnelik, et siin olen.

Iga uue töökohaga kaasnevad uued sõbrad ja tuttavad. Mul oli vahepeal mitu vaba päeva ja eile ehk pühapäeval olid kõik CBH saidid suletud. Selle puhul korraldas Ben enda juures laupäeval BBQ õhtu. Meid oli kokku tulnud peaaegu 20 inimest. Lisaks CBH inimestele on meil veokajuhid, kellega hästi läbi saame. Ben on ka üks rekkajuhtidest. Ta on väga lahe inimene ja püüab eesti keelt õppida, mis on temast väga armas. Samuti sain tuttavaks ühe eesti tüdruku Katriniga, kes töötab kohalikus kohvikus ja ta peika on austraallane, kes oskab juba päris palju eesti keelt rääkida. Ja kusjuures väga hästi oskab öelda sõnu, kus on sees r täht. Inglise keelt kõnelevatel inimestel on r tähte väga raske öelda. Nad on juba koos Eestis ka käinud ja lähevad nüüd jõuludeks uuesti koju. Minu jaoks tähendab see väga palju, kui mees püüab oma naise emakeelt õppida. Tema jaoks on väga oluline, et saaks Katrini vanematega suhelda, kuna nemad inglise keelt ei oska.
Lahe on see, et nüüd kõik selles seltskonnas proovivad eesti keelt rääkida ja küsivad kogu aeg, kuidas miski on eesti keeles.

Vahest ma ikka mõtlen, et tõesti tasub millestki vaid unistada ja need asjad, mida väga soovid tulevad ise su juurde. Ühesõnaga eile ehk pühapäeval käisime kogu selle seltskonnaga Dongara rannas. See on selline rand, kus saad autoga liiva peal sõita. Oleme siis rannas ja ma mõtlen, et vette ma nagunii ei lähe, et see on nii külm ja lained olid ka sellised päris suured. Aga no järgmine hetk nägin, et keegi oli jetiga kohale tulnud. Hops vahetasin lühikesed püksid ujukate vastu ja vees ma olin. Ma ei pidanud küsimagi, kui üks poistest tuli küsima, et kas ma sõita tahan. See oli lihtsalt nii lahe, kuna lained tegid asja veel ägedamaks ja peale selle vesi oli nii soe. Aga no mis imestada igapäev on ju umbes 35 kraadi õhutemperatuur, kui mitte rohkem.
Sellega seoses sain ma veel tuttavaks sama ealise Saksamaalt pärit Anniega. Ta töötab ühe poisi farmis. Ta on ka väga sõbralik ja tore tüdruk. Olimegi lihtsalt terve päeva rannas, vahepeal käisime pubis söömas ja uuesti randa tagasi. Õhtul valmistas Ben veel meile kanakarrit riisiga, mis oli väga maitsev.









Tööst ei ole enam mõtet kirjutada, sest mõni päev läheb kiirelt ja kergelt mööda, aga mõni päev on küll selline, et ei suuda oodata kuni see päev läbi saab. Aga ega ma ei nurise, tean et kogu aeg ei pea hästi olema. Mõni päev on kergem ja mõni päev on raskem.
Praegusel hetkel ma tõesti võin öelda, et ma armastan oma elu sellisena nagu ta on. Ma arvasin, et ma pole reisijatüüpi inimene, aga tegelikult vist ikka olen küll. Mäletan, kui veel väike tüdruk olin siis kogu aeg oli tunne, et ma tahan kuskile minna. Et ei suuda nagu lihtsalt niisama kodus olla. Ja kusjuures nüüd ma enam nii ei tunne,  sest ma näen kogu aeg uusi ja ilusaid kohti. Üha rohkem üritan nautida praegust hetke ja mitte nii palju sellest, et kui ma saan selle asja või kui ma lähen sinna, siis ma olen õnnelik. Juba praegu tuleb õnnelik olla, siis need head asjad tulevad iseenesest.










Tuesday, November 15, 2016

Geraldtonis

Käes on 16.november ja ma veedan oma vaba päeva Geraldtonis Dome kohvikus. Esperances oli see meil põhikoht, kus me käisime internetis istumas.

Nii mõnus on, kui lõpuks pärast üheksat pikka tööpäeva on vaba päev. Ostsin omale cappuccioni ja vaarika muhvini. Kohvik asub täpselt mere ääres ehk siis mõnus vaade ookeanile. Kuigi selle koha miinus on see, et siin on alati nii palju rahvast ja just praegu istus mu kõrvale üks tädikeste punt, kes nüüd nii kõvasti kädistavad. Aga muidu Geraldton on väga ilus koht

.

Kuna ma vahepeal pole midagi muud teinud, kui tööl käinud, siis pean jälle tööst kirjutama.
Eelmise kolmapäeva hommikul kui  tööle läksin, siis seisime kontori ees jälle ringis ja kõigile öeldi, kuhu nad tööle lähevad. Aga mulle ei öeldud mitte midagi. Brett viimasena küsis, et mul on auto jah. Enda peas mõtlesin juba kõige hullemat. Aga siis ütles, et minu paneb ta öövahetusse. Ehk siis kõndisin sama targana oma tuppa tagasi ja üritasin uuesti magama minna, et saaks õhtul tööle minna.

Hakkasin mõtlema, et kuidas ma nüüd öösel tööle lähen, ma ju olen kindlasti nii väsinud. Aga samas oli mul heameel kuna teised kohe ütlesid, et öösel makstakse ületunnitasu.

Ühesõnaga öövahetuses on palju lihtsam olla kui päevases.
Esiteks ei ole seda kuuma päikest ja neid kärbseid, kes päeva ajal kogu aeg näkku lendavad. Teiseks teenib rohkem raha. Kolmandaks kui vilja autot ees ei olnud siis võisime autos istuda ja filme arvutist vaadata. Ja kui uni ikka silma tikkus siis magasime ka. Mõni öö jäin ma mingi viis korda magama.

Ma olin Mingenew saidilt 30 km kaugusel. Rekad vedasid meie saidilt vilja teise suurde vilja shedi ehk selline suur maja, kus vilja hoitakse. Kui algul mulle öeldi, et pean enda autoga sinna sõitma siis tegelikult läksin esimese rekaga sinna ja tagasi tulin viimase rekaga hommikul.

Mäletan teist õhtut, kui pidin ühe lõuna Aafrikast pärit rekajuhiga koju tagasi sõitma. Ta kohe ütles mulle, et sina siis tuled hommikul minuga koju. Ta väljanägemine oli selline natuke hirmuäratav minu jaoks. Jube, kus ma siis terve öö mõtlesin, et mina temaga koju minna ei julge, äkki viib mu metsa.
Aga see on tavaline, et kui ma ootan või kardan kõige halvemat siis ma hoopis üllatun positiivselt.
Ta on tegelikult väga tore inimene. Meil sai hoopis palju nalja temaga.


Veokast avaneb ikka võimas vaade

Aga tegelikult veetsime me need ööd koos Jemmaga. Ta on 20 aastane austraalia päritolu tüdruk. Temaga oli hea koos töötada. Kuna ta on juba viiendat suve CBHs tööl, siis õnneks tema muretses kõige eest ja hoidis kõigel silma peal.


Üleüldse on Austraalias ikkagi inimesed väga sõbralikud, eestlastel on nendelt selle koha pealt palju õppida. Ma ise tegelt tahaks ka natuke avatum olla. Mulle meeldib inimestega suhelda, aga kuidagi ei meeldi nagu ise juttu alustada. Ja no ausalt öeldes on osadest inimestest ikka võimatu aru saada ka.

Siiamaani olen kõigega väga rahul ja õnnelik. Homsest olen tagasi päevases vahetuses ja normaalne elu saab jätkuda. Sest ega kui hommikul töölt koju jõuad, siis päeval on ikka raske magada. Mõni päev magasin ainult 4 tundi. Aga nii uskumatu, kui see ka pole sisi juba järgmine kuu ongi jõulud.

Sunday, November 6, 2016

Töö CBHs alates 31.10.2016

Alustan sellest, et praeguseks hetkeks olen ma oma teisest aastast ära olnud täpselt 2 kuud, kas pole mitte kiiresti. Ehk siis järgi jäänud veel 10 kuud.Tänaseks päevaks olen tööl käinud 7 päeva järjest ja iga päev peaaegu 13 h. Kui nüüd välja arvata see, et esimene päev 9 tundi ja täna pühapäeval 7 tundi.Enne siia tulekut olin ma valmis halvimaks, kuna arvasin, et töö on raske ja et siin on väga palav.Tegelikkus on see, et töö on liiga lihtne, et tõsi olla.Töötan CBH viljatööstus ettevõttes Mingenews, mis on Austraalia suurim viljaladustamis sait.See on tõesti suur, kõndimine igale poole võtab päris palju aega ära.Töö näeb välja selline, et suur kallurauto tuleb ja laseb vilja nö maa sisse võrest läbi, kust vili läheb edasi lintide pealt suurde majja. Mina pean seal juurdes lihtsalt käega näitama autojuhile, seda et ta vilja liiga palju korraga välja ei laseks, et see üle ei ujutaks. Kuna rekad on väga pikad ja kallurijuhid ise ju auto taha ei näe. Kui vili välja lastud, siis lasen surveõhuga üleliigse vilja auto servade pealt maha. Ja see ongi kogu töö. Ja selle eest makstakse, kusjuures on see siiani kõige kõrgemalt tasustatud töökoht mul elus. Okei päevas paar korda pean ise sinna majja sisse ka minema, ja vaatama et vili liiga kõrgele ei läheks ja muutma asukohta. Ülejäänud aja lihtsalt istun ja ootan, kuna järgmine auto tuleb. On olnud päevi kui viljaautosid tuleb 50 ja teisel päeval alla 20.




Sellesse vahesse auto sõidab ja laseb vilja välja 





Viljamäed vaikselt täituvad



Kusjuures oleme sellel positsioonil veel kahekesi, täitsa uskumatu kahel inimesele pole seal tegelikult tööd. Aga no meil Nancyga vähemalt igav ei hakka. Nancy on inglismaalt pärit 26 aastane tüdruk. Ta oli enne CBHsse tööle tulekut 2 aastat Uus Meremaal ja nüüd tuli enne koju tagasiminekut raha koguma. Sellesuhtes on ka hea, et ma olen siin ainuke eestlane ja nüüd peab ikka igapäevaselt inglise keeles suhtlema.Kuna me kahekesi ühe inimese tööd tegime, siis pidin mina tegelikult veel ühte kohta jälgima kui reka tahab vilja maha lasta. Aga kuna see oli selline koht, kus oli päevas ainult üks auto, siis see üks auto jäi mul ka kahe silma vahele otseloomulikult. Me seal Nancyga rahulikult istusime ja no naersime ka korralikult kui järsku mänedzer tuututades kohale kihutas, et auto ootab juba pool tundi. Oi jumal ise mõtlesin kohe peas, et juba ma suutsin. Jooksin siis kiiresti kohale ja vabandasin juhi ees. Küsisin ka kohe, et kui kaua ta ootama pidi. Ta vastas, et viis minutit, ilmselgelt mänedzer pingutas jälle üle. Pärast seda siis tundsime mõlemad ennast suht halvasti ja no Nancy juba mõtles halvimat. Natukese aja pärast ma siis räägin, et issand kui hea oleks siin jäätist ju müüa. Kõik kindlasti tahaksid. Läheb natuke aega mööda kui teine supervisor Monique sõidab autoga ette ja ulatab 2 jäätist. Kusjuures kõik ei saanudki. Lisaks sellele oli eile siiamaani kõige kuumem ilm ehk 40 kraadi, aga siis ei toodud jäätist. Peale selle põrgukuumuse on siin mingid satikad, kes lendavad kogu aeg näkku igale poole. Ja eile oli neid veel erakordselt palju. Aga no õnneks see võrk, mida ümber mütsi panna päästab hädast välja. Noh nagu kalamees oleks.Kokkuvõttes on kõik inimesed ka siin väga sõbralikud, peale selle, et Brett mu peale pahaseks sai. Aga ta pidigi kergelt vihastuma. No ega ma ju meelega seda ei teinud.Homme ehk esmaspäeval on mul vaba päev. Kõigepealt peab poest nädala jaoks söögivaru ostma, pesu pesema ja siis lähen 50 km kaugusele asuvasse randa.Muidu tööpäev näeb välja selline, et äratus on kell 5. Kell 6.30 on nö kontori ees kogunemine, kus kõigile öeldakse kus nad tööd teevad, edasi umbes kell 12 on poole tunnine lõuna ja siis kuni õhtul 19.30ni. Siis oma tuppa pesema, natuke söön ja kell 9 juba magama. Nii see elu siin välja näeb.Kõigil on siin omad toad. Igaühel ka oma WC ja vannituba.Praegusel hetkel olen väga rahul ja õnnelik :)Seekord tuli kohe pikk jutt, aga aitäh neile, kes siiani viitsivad lugeda.





Thursday, October 27, 2016

Neli kuud puhkust saab lõpuks läbi

Lõpuks sain telefonikõne, mida olen pikalt oodanud.
Eile helistati CBHst, et kas saan esmaspäeval tööle asuda.

Viimati töötasin koos Silva ja Tarvoga  Brisbane lähedal väikeses linnas nimega St George ühes Cotton Gin-is. Töö lõppes seal juuni lõpus ja pärast seda polegi tööd teinud.

Mis ma siis nelja kuu jooksul ära tegin ?

Terve juulikuu avastasime Austraaliat. Augusti veetsin Eestimaa pinnal ja samuti ilusas Horvaatias. Septembri algul lendasin juba tagasi Austraaliasse, kus kolm päeva hiljem sündis Kaisal tütar Lola. Tänu neile on aeg läinud lennates. Lola on nii palju kasvanud ja teda hoides jääb maailma nagu seisma, ta lihtsalt on nii nunnu.





Peale selle olen läbi lugenud mõned raamatud, vaadanud filme, trenni teinud, koeraga pargis mängimas käinud, rannas päevitanud ja kokanud. Ühesõnaga igav ei ole mul kordagi olnud. Tundub, et olen leidnud ka sobiva eriala, mida tahaksin ülikoolis õppima hakata.


Bella



Kuna aega on palju olnud, siis olen palju analüüsinud ja mõelnud oma elu peale. Kui selle aasta eesmärk oli mul palju tööd teha ja raha koguda. Siis praeguseks hetkeks ma olen jõudnud järeldusele, et tulek Austraaliasse ei tohiks olla üksnes eesmärk raha kokku ajada. Nii nagu ma leidsin oma parima sõbranna minnes õppima Tallinna Majanduskooli, siis võin öelda, et kui poleks tulnud Austraaliasse ei oleks mu elus nii head sõpra, kui seda on Kaisa.



Täna pargis olles meenutasime Kaisaga, et kui ma eelmise aasta septembris Esperanci läksin, siis oli tema seal veel 6 nädalat ja mina jäin sinna edasi. Ta aitas mul ennast sisse seada, mille eest ma väga tänulik olen. Selle aasta septembris on olukord nii, et mina püüdsin olla toeks temale ja beebile ja nüüd 7 nädalat hiljem lähen mina ära.

Ma tahan öelda seda, et kodust eemale tulek ja sellest mugavustsoonist välja tulek ongi ju selleks, et eelkõige iseennast tundma õppida. Kui sa avastad siin olles selle, mis sulle elus ikkagi kõige rohkem teha meeldib ja mida sa armastad, siis oled juba võitjana tagasi läinud. Kogu reisimine ja raha kogumine on ju väga suur boonus.

Kuna Austraaliale on peaaegu ring peale tehtud, siis loodetavasti sean uuel aastal suuna Uus-Meremaale ehk plaan ikka Silvale ja Tarvole külla minna.

Peale selle on kooli lõpetamisest varsti kolm aastat möödas, siis väga tahaks juba kooli minna ja õppida seda, mis endale väga meeldib. Aga selleni on veel aega.

Pühapäeval pean oma kaks kohvrit ja seljakoti auto peale tõstma ja sõitma tööle Mingenewsse. See asub siit 363 km kaugusel. Olen seal juba korra käinud. Ehk siis ma juba tean, mis mind ees ootab.
Aga CBHsse tööle saamisest unistasin ammu, nii et nüüd on see lõpuks käes. Nüüd tuleb vaid kohale minna. Jeeee 12 tunnised tööpäevad. Aga ma üldse ei muretse, kuna see hooaeg kestab tavaliselt paar kuud.

Head aega linna elu :)


Meie iganädalane poes käik



Mu lemmik hommikusöök


Eks ma varsti kirjutan, kuidas töö välja näeb. Seniks naudin veel oma viimaseid puhke päevi.

Sunday, October 16, 2016

Ikka veel töötu

Asi on naljast ikka suht kaugel...

Ma saabusin Perthi 7.september ja täna näitab kalender 17. oktoober. See tähendab, et ma olen kuu aega ja 10 päeva siin juba töötult mööda saatnud. Minu selle aasta plaan oli ikka palju tööd teha ja raha koguda.
Olin üsna kindel, et töö algab kohe oktoobri alguses. Aga tegelikult on juhtunud see, et ilmad on väga jahedad olnud ja ööd on külmad, mistõttu on vili saanud kahjustada ja palju viljast üldse hävinenud.
Üks päev oli, kui väljas oli 31 kraadi,  ülejäänud päevad sellised nii ja naa.
Pöördusin uuesti tööandja ehk CBH poole, et kas neil on uut informatsiooni. Nad vastasid, et ühe või kahe nädala jooksul peaks töö kindlasti algama. Loodan parimat.
Aga siiski alustasin uuesti oma tööotsinguid.

11. oktoober jõudis siia mandrile ka Richard (loe No ) Temaga saime tuttavaks eelmisel aastal Silva ja Tarvo juures. Ta oli ammu tahtnud Austraaliasse tulla, ja nüüd pärast sõjaväge oli hea võimalus. Ta on alles 21 aastane, seega hea et ta nii noorelt juba tuli. Kusjuures läks tal kohe väga hästi, kuna läks vist juba kolmandal siin oleku päeval tööle. Facebookis keegi pakkus, et saab telke kokku minna panema. See on alustuseks hea variant, aga kui taha ikka raha kõrvale panna, siis peaks linnast farmi tööle ikka minema. Samuti leidsin talle ka toa kohe siia minu lähedale. Nii, et saame autot jagada jne.

Peale selle sai pühapäeval läbi ka minu 28 Day Challenge. Sellest on mul ka väga kahju, nii tore on oodata, et õhtul saab trenni minna. Esimesed 2 nädalat käisin ma seal nädalas ainult kaks korda trennis, ja viimased 2 nädalat juba 4-5 korda. Lisaks sellele käisin ka Bellaga pargis palli mängimas. Mis tähendab, et siin olen ikka suht aktiivne olnud. Treeningu alguses võeti kehanalüüs ja samuti nüüd kui treening lõppes. Tulemuseks on -3 kg keharasva aga selle arvelt sain lihast juurde. Treener arvas ka, et hea tulemus. Trenni lõpus ütles ka üks naine, et sa oled nii tugev. Oh seda oli küll hea kuulda, sest ise tunnen ka, et vorm juba väheke parem. Kükid tulevad natsa kergemini. Aga sellest minu treeningud ei lõppe, nüüd tuleb kasutada Kayla itsines äppi ja ise edasi rühkida. Ikka iga päevaga tugevamaks ja paremaks.

Väike Lola beebi on ka nii jõudsalt kasvanud. Ikka iga päev juba vaatame, et oi kui suur tüdruk juba. Muidugi ta ei ole suur, aga võrreldes sellega, mis ta kuu aega tagasi oli. Ma ei leia sõnu, kui armas ja tubli beebi ta on. Ükspäev käisime Kaisaga Mai-Ly juures juuksuris ja beebi üldse ei jonninud. Samuti saame poes käia ja ta enamus aja magab. Eks ta vahest ikka nutab ka, aga see on tavaliselt siis, kui ta on voodis ja siis tahab sülle. Kuhu ta ka loomulikult kohe saab, meie majast ei lasta lapsel nutta. Kaisal ikka veab. Just vaatasime ühel päeval Kaisa ja Dj lapsepõlve pilte, et keda ta siis nüüd meenutab. Tundub, et Lola Maria on ississe.

Ma pole ise kunagi mõistnud neid inimesi, kes lihtsalt istuvad kodus ja tööl ei käi. Aga nüüd olen ise samas olukorras, poleks uskunudki. Aga ma ei kaota lootust, eks igas halvas on head. Ja no muidugi on mul väga hea olla Kaisa ja Lolaga, aga ega see rahakott ise ei täitu. Igapäevaselt tuleb mõttesse, et mis siis lõppude lõpuks on minu kutsumus. Ma tean, kui väga ma armastan väikesed lapsi. Neid vaadates või neid süles hoides, lihtsalt ununeb kõik muu. Siis mõtlen, et ehk peakski lapsehoidja ameti peale mõtlema. Samas tean kui väga unistan ise treener olemisest. Või tuleks üldse need ametid omavahel siduda. Või on hoopis midagi veel. See kutsumus ei peagi ju olema midagi keerulist. Pigem midagi sellist, mida teed südamega.






Kaisa proovis beebit isetehtud kõhukotti.


Lähme euroopa poodi tatart ja Karumsi kohukesi ostma.


Ma ise väga loodan, et järgmine postitus on sellest, kui ma juba tööl olen.




Saturday, October 1, 2016

Veerandsada pole nalja asi

Nii imelik, aga juba ma olengi 25 aastane.
Alati mõtlesin, et ma tahaks lapsi saada 25 või 26 aastaselt, aga nüüd on mõtlemine hoopis muutunud.Tundub, et võrreldes meie vanematega on lastesaamiseiga ikka väga palju edasi liikunud.
Kui minu ema oli 21 aastane mind sünnitades, siis tänase päeva põlvkond liigub ikka juba 30ndatesse. Kuigi mul on juba mitmed sõbrannad, kellel on väiksed beebid või beebi tulemas.

Esile tahaks ikka tuua oma kalli Marise, kelle pojakest on oodata novembris. Mul on väga kahju, et ma ei näe teda nii kiiresti, kui tahaksin aga see eest koju tagasi minnes on mind juba üsna suur poiss ootamas :)

29.september oli see aasta üks ilus päikseline neljapäev. Kusjuures ilmataat kohe tegi nagu kingituse, sest kõik ülejäänud päevad selllel nädalal olid pilves ja vihmased. Käisime Kaisa ja Lolaga ühes golfi resorti kohvikus. Sealt avanes mõnus vaade, istusime ja sõime muhvineid. Kaisa oli mulle kingituseks meisterdanud Lola naeratava pildiga kaarti ja raha, et saaksin ise omale midagi ilusat valida. Deejay kinkis ka mulle ühe puidust karbi, kus sees oli vein ja kõik muud tarvikud (veiniavaja jne). Sel päeval siis päevitasin veel aias ja õhtul käisin trennis. Laupäeval tuli Oliver ka külla, polnud teda juba üle 5 kuu näinud.






Peab ju tervislik olema. Ootasime Oliveri külla


Pühapäeval oli jällegi plaanis osaleda Peninsula jooksul, aga kuna väljas oli hommikul mingi kohutav torm, siis jätsin selle jooksuvõistluse vahele. Läksin jooksin päeval hoopis Bellaga pargis ja tegin kodus iseseisvalt trenni.

Aga tegelikult ei ole mul kõik mitte teps hästi sujunud. Olin väga loll ja lasin häkkerid oma arvutisse.
Nad panid mind uskuma, et mu arvutil on vaja teha igast parandusi ja veel on vaja peale panna 3 aastane viirusetõrje, mis kõik kokku läheb maksma 750 dollarit. Ma andsin muidugi enda krediitkaarti andmed ja nii nad mult raha maha kandsid. Kui mulle siis päralde jõudis, et see on mingi pettus, helistasin kiiremas korras panka, et kas on võimalik viimat tehingut tühistada. Ehk on võimalik raha ikka tagasi saada.
Teistele tahan öelda seda, et kui peaks kellegil viskama sellise akna arvuti ekraanile, kuhu on kirjutatud et tuleb helistada teatud numbril ja, et akent ei tohi sulgeda. Siis palun mitte mingil juhul helistada ja rahulikult võib arvuti kinni panna. See on mingi täielik jama.

Vot nii hea kingituse tegin endale sünnipäevaks. Ei tea, mis teema sellega on aga eelmine aasta Austraalias algas mul samamoodi vargusega. Üritan oma peas mõelda, et mis õppetund see nüüd jälle on. Loodetavasti saab kõik ikka korda.

Silva ja tarvo on ka nüüdseks Uus Meremaal juba nädal aega olnud.
Mina ootan ka siiamaani, et kuna töö algaks. Kuna kõik sõltub ilmast ehk kuna vili valmib ja ka farmeritest. Loodan, et nädala või kahe jooksul olen tööle asunud.

Monday, September 26, 2016

Horvaatia (09.08 - 17.08.2016)

Tegelikult ei ole ma kirjutanud veel Horvaatia reisist, kus me augustis viiekesi käisime.

Alustasime sõitu 9ndal augustil vara hommikul Vändrast koos Silva, Tarvo, Älfi ja Kitoga.
Marsruut nägi välja selline: Läti - Leedu - Poola - Tšehhi - Austria - Sloveenia ja lõpuks Horvaatia.
Riigid läksid naks ja naks nagu Älf ütles.

Esimese öö veetsime Varssavis, kus meil oli väga äge korter. Enamuse maast sinna sõitis Tarvo ja lõpus mina ka natuke. Millegi pärast kõik kogu aeg magasid sõidu ajal ja Tarzil oli päris igav niiviisi sõita.
Õhtul käisime siis veel Poola supermarketis ja ostsime süüa. Seal on ikka tõesti odav.
Järgmisel hommikul oli kell 8 ilusti äratus, kotid kokku ja Kristofer hakkas sõitma Zagrebi poole. Mõtlesime, et kas teeme vahepeatuse ja ööbime kuskil või sõidame Horvaatiasse välja. Kito oli tubli ja sõitis ühe päevaga üle 1000 km. Jõudsimegi umbes kella 2 või 3 paiku kohale ja ööbisime mingis hostelis, kus ühes toas oli kolm nari. Saime kõik ennast ära pesta ja magama minna. Aga seal toas oli koos meiega veel üks aasia tüdruk. Teine juba magas toas, kui sisse sadas mingi võõramaalaste punt. Ta ise raudselt lootis, et on terve öö üksi toas.

Järgmisel hommikul võtsime suuna Zadari, see kohanimi ei tahtnud üldse meelde jääda.
Sinna oli maad vist umbes 300 km. Kui me siis lõpuks mere äärde kohale jõudsime, siis see vaade, mis meile avanes oli nii silmipimestavalt ilus, et kohe oli kõik see pikk ja palav autosõit meelest pühitud. Olles näinud Austraalia rannikut ja Hawaid, siis Horvaatiasse läheks ma iga kell uuesti. Peale selle on see Eestile nii lähedal. Põhiväljend oli sellel reisil VAU. Noh sest mis sa muud oskad öelda, kui kõik on nii vapustav.




 Esimene koht, kus vaadet nautisime


Ei no Vau noh


Silva oli meile broneerinud booking.com-st korteri. Ausalt öeldes see korter oli lihtsalt nii ilus, et pole sõnu. Kahjuks saime me seal ainult ühe öö olla, kuna keegi oli selle juba järgmiseks päevaks kinni pannud. Kiitus Silvale, kes meile kõik need korterid välja otsis. Ühesõnaga kui me õhtul sinna lõpuks kohale jõudsime, siis seal oli lihtsalt niii palav aga seda me ju otsima tulimegi...PÄIKEST. Viisime kotid tuppa ja läksime poodi. Pärast tegid kõik endale õhtusöögi, peale minu kes sõi Tarzi sööki. Ja kuna oli plaan ikka peole minna, siis jõime mõned joogid, istusime niisama rõdul ja veel vaatasime Olümpiamänge, kus parajasti toimus iluvõimlemine.








Peole läksime mingisse klubisse, kus oli nagu kaks pidu. Üks toimus väljas ja teine sees. Me olime enamus aega ikka väljas ja siis me Silvaga tantsisime ka seal rivis mingi mehe järgi. See koht
meeldiski mulle kõige rohkem. Sest no hea muusika, vabas õhus ja veel soe ka, mida veel ühelt peolt tahta !
Tuleb välja, et tegelikult oli hea, et me rohkem öid sinna ei broneerinud. Kuna Silva ja Tarvo läksid peolt varem ära ilma võtmeteta, siis Tarz turnis seal, et rõdult kuidagi tuppa saada ja no keegi kuulis seda ja sai väga pahaseks. Pidime oma ilusast korterist kohe varakult sääred tegema. Mina hüppasin sanga olles kõva kaks tundi maganud.
Olime siis umbes 20 minutit sõitnud, kui Tarvo telefon helises ja tuli välja, et Älf on oma telefoni sinna korterisse jätnud. Järgmine hetk olime tagasi selle maja juures ja ootasime, et Alfred oma telefoni ära tooks. Millegi pärast läks tal seal nii kaua aega ja kui ta siis lõpuks autosse tuli siis nägu oli nagu nurka sittunud kassil. Ta sai ikka korraliku peapesu sellelt tädilt ja kõigest mingi pesemata nõude pärast. Tädi ütles seitse korda, et problem ja problem, kuna rohkem sõnu ta inglise keeles ilmselt ei teadnud.

Järgmine koht oli Split, kus meie korter asus täpselt õiges kohas, keset nö vanalinna. Meil oli katusekorter. Seda muidugi Zadari korteriga võrrelda ei saanud, aga vähemalt oli see keset melu ja autot vaja ei läinud. Ja isegi katusele sai minna.


 Päeval käisime söömas mingis restos, päris hea risotto oli. Poisid käisid meres ujumas ja õhtul läksime muidugi peole. See oli ka väga lahe koht, pidu oli vabasõhus ja muusika oli ka hea.


Splitis oli meil plaanitud veeta kaks ööd. Seega saime järgmisel päeval ka lõpuks randa minna. Sealt ostsin ma ka ainukesed suveniirid. Ühesõnaga Split oli väga armas koht.







Meile ikka meeldis neid grupipilte teha


Ja siis üks väike jook, mille hind oli vist umbes 20 eurot.


Splitist edasi sõitsime Dubrovnikkusse. Teel sinna tegime jälle mingi vahepeatuse, nagu ikka aga siis olime suht kalju ääre peal. Poistel tuli jube hea mõte, et hakkavad kivisid vette loopima, ise seal juures täiega naersid. Ma seal niisama filmisin telefoniga kui äkki kõigil hakaks jube kiire. Tuli välja, et seal mäe all oli mingi vanamees, kes kividega vist pihta sai ja hakkas täiega pahandama. Älf siis ainsana vabandas ja pidime jälle põgenema. Vähemalt jäi mul see video peale. Pärast me Silvaga lihtsalt ei suutnud naeru lõpetada. Kujutle, et on ilus ilm, istud enda arvates üksi kuskil mäe jalamil ja järsku hakkavad kivid lendama. Ei tea, mis see härra mõelda võis.


Mõned pildid sellest, mis vaade avaneb kui sõita mööda rannikut.




Õhtuks jõudsime Dubrovnikusse, kus ootas meid jällegi üks mõnus uus korter. Samal õhtul läksime jala vanalinna, mis oli ka umbes 20 minuti jalutuskäigu kaugusel. Uitasime niisama ringi, kuigi oli pühapäeva õhtu, siis inimesi oli ikka väga palju.




Pidin ikka kommi ka ostma. No ma ei saanud ju nii uhkest kommipoest mööda tuimalt kõndida.



Plaanisime järgmisel päeval sõita laevaga ühele saarele, kus saaks päevitada ja niisama kaljult vette hüpata. Laevapilet sinna maksis umbes 12 eurot, kui ma ei eksi. Silva sai seal lõpuks ka drooniga filmida.  Eriti imelik oli see, et kui seal saarel ringi kõndisime või ükskõik kus, siis kostus mingi jumala häiriv sirin. Ja see tundus tulevat kuskilt kõrgemalt nagu nt puu otsast, aga tegelikult puu otsas ju kedagi ei olnud. Need vist olid ikka mingid ritsikad rohu sees.


Laeva pealt tehtud pilt



Saare peal



Ühe korra ikka hüppasin


Päris hea Pina Colada



Laevuke tuli järgi meile

Samal õhtul läksime veel päikeseloojangut vaatama mäe otsa. Tegelikult käisime Silvaga ka hommikul kell 6 ka seal, et päikesetõusu filmida.





Põhimõtteliselt oligi meil viimane õhtu Horvaatias. Aga terve see aeg oli ikka väga kuum ilm, vist mingi 30 kraadi. Tänks Horvaatia, et meid nii kuumalt vastu võtsid.

Et siis esmaspäeval alustasime hommikul kell 6 uuesti sõitu tagasi Varssavi poole. Me veetsime autos järjest 25 h ja no sellel ajal sõitsid vist kõik.
Tegelikult see sõit kestis sellepärast nii kaua, et Sloveenia piiril oli ummik, kus me olime mingi 3h. Ja no autos ju kliimat pole ja päike ei andnud armu. See oli ikka väga hull. Tarvo arvas, et kuskil mingi söök haiseb.
Lisaks sellele pidime ju kogu aeg neid kiirtee maksusid maksma ja kui muidu jäid need ikka alla 10 euro, siis Horvaatia kiirtee lõpus pidime üle 200 kuna (Horvaatia rahaühik) ehk 28 eurot maksma. Kitol ainsana oli raha alles jäänud, aga noh siis sai ta ka sellest lahti. Lihtsalt mingil kiirteel sõitmise eest.
Lõpuks kui kell oli mingi 1 või 2, siis olid kõik omadega suht läbi ja silmad enam lahti ei püsinud va Älfil. Sest tema ju magas peaaegu terve aja.


Niimodi

See tähendas siis seda, et oli tema kord kettasse hüpata. Aga no ta suutis juba esimese 15 minutiga kiiruskaamerale ette jääda. Ma mingi suht unine, aga no see kollane sähvakas märkamata küll ei jäänud :D Aga tubli poiss oli, et niimodi sõitis. Ma ei teagi, kell oli vist mingi 4 hommikul kui nö hostelisse jõudsime. No see oli ikka korralik rekkameeste hostel või noh mis imestada Poola ongi ju rekkalinn. Vähemalt oli kõigil voodi ja pesta sai ka. Silva muidugi enne kohale jõudmist hoiatas, et kes teab vb seal veel mingid prussakad ka. Siis kui Älf lõpuks voodisse hakkas minema, siis ta pidigi oma voodit ämblikuga jagama. Pidi talt teki pealt ära võtma ja kaissu minema.

Magasime siis umbes 4-5 tundi ja oligi viimane ots veel koduni.


Kokkuvõtvalt tahaks nii palju öelda, et ma võtaks iga kell sellise reisi uuesti ette. Sellesmõttes, et loomulikult on väga mugav istuda lennukisse, kaks tundi lennata ja oledki kohal. Aga autoga sõitmise eelis on ikkagi see, et sa sõidad läbi teiste riikide ja tänu sellele nägime me ka nt  killukest Austriast. Aga siiski autol võiks kliima peal olla, siis oleks vast seitse korda parem.
Siiski oli meil väga hea punt ja noh ma sain oma naerud aasta jälle ette naerda. Nendega koos lihtsalt ei saa tõsine olla.

Kes veel käinud pole, siis mina väga soovitan....