LOS ANGELES

Viimaseks kohaks Californias oli jäänud Los Angeles.

Los Angeles on tuntud eeskätt oma filmitööstuse poolest. Maailma filmitööstuse süda lööb just selles linnas. Selle ehedaks tõestuseks on ka sealsetes mägedes kõrguv Hollywoodi silt, millel algselt polnud tegelikult mingit seost filmitööstusega - 13 meetri kõrgused valged tähed pidi reklaamima hoopis uut elamurajooni.

LA-s elab enam kui 15 miljonit inimest. Tänavatel elab 57 000 inimest. Igal ööl otsib ligi 13 000 inimest peavarju öömajadest või motellidest, kuhu saab nn kodutu voutcheriga.

See oli neljapäev, kui Silva tuli õhtul töölt ja suundusime autorendi büroosse, kust rentisime auto, et sõita 600 km kaugusele Hollywoodi.. Esialgne plaan oli sõita umbes 200 km ja siis öö veeta kuskil suvalises hostelis, kuna öö tuli peale ja ei tahtnud öösel sõita. Aga see plaan muutus järsult ja sõitsime LA-sse välja. Jõudsime nii umbes 1-2 paiku öösel kohale ja otsisime koha kuhu auto parkida, et öö veeta. Mina siis magasin eespingil ja silva tagumisel. Silva magas terve öö jalad kronksus, nii et hommikul oli raske neid sirgeks saada hahahah.

Pärast seda läksime hommikusööki otsima ja siis sealt edasi kuulsasse Venice beachi. Kus Silva jälle terve aja magas. See oli tõeliselt suur ja rannajoon oli nii lai, et vee äärde jõudmine võttis päris kaua aega. Kuna oli ikka päris varahommik, siis rand oli üsna tühi. Ma arvasin, et vesi on külm, aga see oli üllatavalt soe, kuigi ujuda seal ei saanud, suht sopane või no vetikaid oli palju. Siis tuli üks vanapapi ja müüs meile ülimaitsvat  mangot.

Sealt edasi suundusimegi Hollywoodi peatänavale ehk Walk of Fame. See asub piki Hollywood Boulevardi ja Vine Streeti kvartaleid ning koosneb kõnniteesse sisse surutuna rohkem kui 2500st viisnurksest staaritähekesest. Hollywoodi bulvar on videtavalt ka ainus tänav, mida Los Angeleses puhastatakse vähemalt kuus korda nädalas. Ometi ei ole seal tänaval oodatud glamuuri ja sära. Tänav nagu iga teine autoliikluse ja rohkete suveniiripoekestega. Lisaks kohtab sellel tänaval, staaride, lauljate ja filmitegelaste jäljendajaid, kes pakuvad raha eest võimalust nendega pildile jääda.
Palju pakutakse filmistaaride kodu-vaatamise ekskursioone. Lootus, et saad Jennifer Anistoni maja aknast sisse piiluda, päädib aga kokkuvõttes sellega, et veedad päeva hoopis kuulsuste kõrgeid aedu ja sissesõiduväravaid vaadates. Kahjuks meie ühtegi kuulsust ei näinud terve LAs oleku aja jooksul.

Elamise leidsime tänu facebooki grupi eestlased põhja-Ameerikas, kuhu ma tegin nädal enne minekut postituse, millele vastus üks super tore ja lahke eesti tüdruk Annika, kes meid enda juurde võttis.
Sama õhtu siis läksime ühte katusel asuvasse lounge, kus oli bassein ja no super ilus ja mõnus. See oli reede õhtu ja kõik kohad olid rahvast täis.

Järgmisel päeval viis Annika meid 2 autosõidutunni kaugusele Malibu randa, tegime seal pilte ja nautisime vaadet. Sealt edasi viis Annika meid Griffith Observatooriumisse, kust avanesid võimas vaade inglite linnale ja Hollywoodi tähtedele. Terve see päev sai ikka väga palju kõnnitud.

Pühapäeval sõitis Silva tagasi Napasse koju ja mina ja Annika veetsime terve päeva toas. Kogu see matkamine väsitas ikka täiega ära. Esmaspäeval sain näha veel seriaal Võluväe maja ja Beverly Hillsist sõitsime ka läbi. Õhtul viis Annika mu juba lennujaama. Lõpuks oligi kätte jõudnud aeg, et lennata kojuuuuu.

Lennujaama olid mulle kell 12 öösel vastu tulnud mul kallid sõbrannad. See oli mulle täielik üllatus, kui nad kõik seal rivis seisid, plakat ja õhupallid käes. Aitäh, et mind nii soojalt vastu võtsite Kadi, Keithi, Maris, Kairi, Inna, Kadri ja Kirsi.

SAN FRANSISCO

Pärast Las Vegast tulime tagasi Napa Valleysse, kus paar päeva jälle puhkasin ja olin niisama, kuna Silval olid tööpäevad. Reede õhtul käisime  õppisime natuke Salsat ja Bachatat tantsima. Väga lahe oli.

Järgmisel päeval sõitsime viiekesi San Fransiscosse, kus käisime vaatamas maailmakuulsat Golden Bridge. Sealt avanes vapustav vaade, kuna see oli ümbritsetud pilvedest ja me ise olime kõrgel mäe otsas. Kuldvärava sild on üle San Fransisco lahte Vaikse ookeaniga ühendava Golden Gate väina Põhja-Ameerikas. 21.sajandi alguses oli populaarsuselt maailma enesetapusildade seas teisel kohal.
Selle kogu pikkus on 2737m.

Sealt edasi sõitsime kesklinna, mis oli ikka väga mägine. Ja meil oli manuaalkäigukastiga auto, siis sealt nendest mägedest üles rallida oli ikka hea katsumus. Õnneks on Tarvo väga hea autojuht.
Parkisime auto kesklinna parkmisplatsile, kus 24h maksis 30 US dollarit. Siis läksime lähedal asuvasse hotelli ja küsisime toa viiele. Tegelikult oli tuba mõeldud neljale inimesele, aga me lükkasime kaks suurt voodit kokku ja nii me siis magasime seal viiekesi. Seal oli öö maksumus ühele ka 30 dollarit.

Tuba olemas läksime otsisime söögikohta ja pärast seda läksid ülejäänud linna peale ringi kondama, va mina ja Silva. Me jäime hotelli, kuna see palavus ikka täitsa väsitab.

Mingi elusuur burrito.

Muidu San Fransisco on üks suur linn nagu ikka, ainult väga mägine ja kodutuid oli ka omajagu.
Õhtul käisime vaatasime ka selle linna ööelu üle. Kõige pealt oli vaja kogu ülejäänud seltskond üles otsida ja siis tahtsime minna kuskile klubisse. Me reaalselt kõndisime too öö umbes 5 km, et peole minna. Me ei tea mis poistel sisse läks, et nad muudkui kõndisid ja keegi taksot võtta ei tahtnud.
Me olime koos Silva, Tarvo, Zara (itaalia tüdruk), Jack (inglismaalt), Lauri (soomest) ja Adam (ameeriklane).

Tagasi Napasse jõudes käisime veel külas Silva itaalia tuttavate juures, keda ta teab Uus-Meremaa veinika ajast. See koht oli seal vapustav, esiteks väga ilus maja ja rõdult avanes imeline vaade viinamarja istandusele ja mägedele. Seal pakuti ka palju süüa ja juua, nagu itaallastel kombeks on.

Esmaspäeval käisime veel ElevenEleven veinikas veine maitsmas. See oli ka nii uhke koht ja kui sisse astusime, siis võeti meid jälle väga soojalt vastu. Saime proovida erinevaid kalleid ja kvaliteetseid veine. Selle kahe nädala jooksul, mis ma siin olen olnud ma olen veinidest ja veinitööstusest juba nii palju teada saanud. Napa Valley on nö California veinipealinn võiks öelda. Igal pool on veiniistandused ja isegi tänava peal kasvavad viinamarjad.

Üleüldse on igal pool meid nii hästi vastu võetud. Kui külla lähed, siis kõik pakuvad süüa ja veini. Ise ei pea kunagi midagi kaasa võtma erinevalt Austraaliast, kus külla minnes peab enda alkoholi ja vahest isegi söögi kaasa võtma.

Neljapäeval sõidame Silvaga juba Los Angelesse.

LAS VEGAS

Appi juba ma olengi Ameerikas !!!

Kui 2013 aastal Hawail olles oli plaan enne kojuminekut reisida ka New Yorki, Las Vegasse ja Los Angelesse, siis tookord jäi see reis ära, kuna Silvaga juhtus õnnetus ja ta pidi Eesti naasma varem, kui plaanitud ja mina jäin tookord üksi Hawaile.
Enne, kui Silva veel ära läks siis kirjutas ta mulle kirja, et seekord meie plaan ei õnnestunud, aga ühel päeval me selle reisi ette võtame. Ja kui tema juba midagi lubab, siis üldiselt see ka nii läheb. Nüüd neli aastat hiljem see läkski täide !!

Silva ja Tarvo töötavad kolm kuud Napa Valleys veinitehases, seega oli mul ideaalne võimalus neile siia külla tulla.

Silva ja Tarvo kodu

Neljapäeva õhtul tulid nad mulle San Fransiscosse lennujaama vastu ja siis sõitsime edasi Napasse, mis on 1,5 h autosõidu kaugusel.  Reede õhtul  käisime nende tuttavate juures, kus pakuti maitsvaid sööke ja sai proovida erinevaid veine. Samal päeval pakkus Silva välja plaani, et teeme ühe girls weekendi Las Vegases. Nii me siis istusimegi laupäeva hommikul autosse ja sõitsime Vegase poole. Sinna on umbes 950 km ehk siis 10 h sõitu autoga. Kõik arvasid, et me oleme hullud, aga meie jaoks on see nii tavaline, kui peadki päevas 1000 km sõitma.

Laupäeval kella 5 paiku jõudsime kohale, võtsime peatänaval endale hotellitoa ja läksime klubisse, kus esines Tiesto. Las Vegas on ikka ülim koht. Kuna see asub keset kõrbe, siis seal on ikka mega palav ehk siis umbes 40 kraadi. Läksime kahekesi limusiiniga peole. Ja see hotellituba oli lihtsalt selline luksus, ja isegi ei olnud mingi väga kallis, paarsada eurot 2 ööd kahele. See voodi oli parim, kus ma eales maganud olen. Mul lihtsalt pole sõnu kui äge seal on, loodetavasti saan ikka kunagi veel sinna minna !

Väike Coca pudel

Hotell Ballys

Vaade 17ndalt korruselt

Eiffeli torn ka nähtud :D

Seal olles oligi selline tunne nagu Pohmaka filmi vaadates. Seal oli palju selliseid meestepunte, kes oleks nagu naistelt linnaloa saanud. umbes 4 liikmelised pundid, kes kõik olid nö keskealised ja ennast purju joonud ja tegid mingeid lolle nalju :D

Viimane päev Austraalias ja Ameerika ma tuleeen

16. august 2017 jäigi mu viimaseks päevaks Austraaliamaal, sest järgmisel päeval lendasin lennukiga San fransiscosse Silva ja Tarvo juurde.

See on lihtsalt nii uskumatu, et kaks aastat ongi juba läbi ja on aeg koju tagasi minna. Ühtepidi ootan väga koju minekut, aga teisipidi on ikka kahju.

Töö puuvillatehases lõppes ära ja pidasime maha ühe lõpupeo meie juures. Meid tuli kokku nats üle kümne eestlase. Ma meisterdasin selleks puhuks ühe suure võileivatordi ja Katja küpsetas kolm erinevat kringlit. Kõik tulid juba päeval kell 1 meie juurde, et saaks ikka basseini ääres olla ja päikest võtta. Õhtul käisime veel kohalikus pubis tantsimas.

Katja, Helery ja mina

Esmaspäeval 14. august täitus ka Katjakese 24 eluaastat ja ta tegi meile õhtusöögi, milleks oli lasanje, täidetud šampinjonid ja poistelemmik saiavorm. Kinkisime talle kosmeetiku juurde näohoolduse.

Kolmapäeval oli aeg kogu oma kraam kokku pakkida. Viimase päeva olimegi kolmekesi kodus, kuna kõik teised olid juba läinud. Älf lendas teisipäeval Balile ja Max sõitis kolmapäeva hommikul Melbourni. Merily ja Zac läksid ka Brisbane. Alles olime jäänud mina, Katja ja Henry.
Neljapäeval oli kätte jõudnud minu kord lennuki peale minna ja reedel lendas Jekaterina ka Balile, kus ta praegu koos Älfiga on. Ja nüüdseks on Henry Tasmaanias.

Küpsetasin viimasel päeval veel spiantipirukaid.

Mäletan täpselt, kui esimesel aastal enne Austraaliasse lendamist ma mõtlesin, et ma lähen ainult üheks aastaks sinna ja kuskile farmi ma küll tööle ei lähe. Siis kohale jõudes see mõte muutus ikka väga kiiresti. Ma ikka leian, et noorena, kui ei ole veel kohustusi elus võetud on hea maailmas ringi reisida, lihtsalt võtad koti ja lähed kuhu iganes tahad ! Eriti kui töötad Austraalias ja suudad mõne aja raha kokku hoida, siis tõesti võid minna kuhu süda ihkab !
Nüüdsest üritan raha mitte kulutada asjade peale, sest palju lihtsam on reisida, kui sul on ainult üks seljakott, mitte suur reisikohver nagu mul. See on mul alati nii raske ja väga tüütu on seda kaasas tarida. Kui järgmise pikema reisi oma elus ettevõtan, siis püüan minna lihtsalt seljakotiga.

Ühesõnaga olen ma enda üle väga õnnelik, et kaks aastat tagasi ma selle otsuse vastu võtsin ja Austraaliasse läksin, kuigi ma südames seda väga ei tahtnud. Siis nüüd ma tean, et see oli parim valik mu elus. Poleks mitte kunagi arvanud, et ma saan nii palju reisida. Kahe aasta jooksul nägin palju Austraaliat, käisin Balil, Malaysias, Horvaatias, Uus-Meremaal ja nüüd olen Californias.
Ma tutvusin mega lahedate inimestega, õppisin paremini inglise keeles suhtlema ja muutusin ise palju julgemaks. Kõik need, kes mõtlevad, kas minna või mitte, siis minu meelest pole midagi kaheldagi. Lihtsalt tuleb kott kokku pakkida ja minna !!!

Elu on âge !!!

Pärast seda, kui Älf siia jõudis on päris palju muutunud. Alustan sellest, et töögraafik muudeti nii, et kõigil on nädalavahetused vabad ja käime tööl ainult viiel päeval nädalas. Algul mõtlesime küll, et ikka eriti nõme, aga tegelt on hoopis tore. 

Paar nädalat tagasi oli siis selline juhtum, kus ma olin laupäeval ja pühapäeval isegi vanas kohas ehk laos uuesti tööl. Põhjus selles, et kolm tuhat vatikuubikut olid valesti kaalutud ja pidime neid lattu uuesti kaaluma minna. Eriti imelik oli see, et ma nii väga soovisin, et saaks sinna tööle tagasi ja näe omal moel ma saingi, kuid ainult paariks päevaks.

Vahepeal pidasime kaks päeva ka Maxu sünnipäeva. Tegime Katjaga talle sünnipäevahommikuks kaks maasikaküpsisetorti. Tal oli õige päev kolmapäeval ja siis hommikul tuli Henry ka meile ja tegime Maxile üllatuse. Kui ta hommikul ärkas, siis ootasime teda köögis ja laulsime talle. Nii mõnus hommik oli. Kinkisime talle lisaks veel massaazi, kus ta täna käis.

 Sünnipäev algas reedel kohalikus Royali pubi hotellitoast ja edasi all pubis. Sain koju alles järgmise päeva hommikul kell 7 ja siis tuli poistel hull idee Brisbane sõita, kuna Kristjanil (Maxi sõber) oli kindlasti vaja auto osta. Aga kuna kõik olid eelmisel õhtul kõvasti vägijooki tarvitanud, siis autot juhtida ei saanud neist keegi. Brisbane on Goondiwindist 350 km kaugusel ja mina ei viitsinud ka oma vabat päeva autoga sõitmisele raisata. Aga siis nad pakkusid mulle 200 dollarit, kui ma sõidan. Sellest pakkumisest ma juba ära ei öelnud, nii ma siis läksingi..ise healjuhul tund aega maganud 24 h jooksul. Olin siis paar tundi sõitnud, kui politsei vilkuritega taga oli ja mind kinni pidas. Kõige pealt pani mind kohe puhuma ja narkotest tehti ka, pidin keele pealt mingi asjaga tõmbama. Kinnipeeti mind selle tõttu, et ma sõitsin 110 alas umbes 112ga. Õnneks trahvi mulle ei tehtud ja võisin edasi sõita.

Poisid autot ostmas.

Õhtul koju tagasi tulles, oli juba hea seltskond siia kokku kogunenud ja muidugi mindi uuesti peole. Meid oli nii palju, et pidime suure taksobussi tellima. Pärast pidu tulime tagasi meie juurde. Meil siin endal kodus nagu klubi, kuna elutuba on nii suur ja Maxil on laserid. Pidu lõppes hommikul muidugi sellega, et poisid suutsid omavahel ikka kaklema ka minna...oh neid poisse. Nädal otsa pidime tööl kuulama, et meie juures ikka suur pidu ja kaklus oli.

Pühapäeval kolis siis minu ja Älfi tuppa ka Katja. Põhjus selles, et tal sai rendileping eelmises kohas läbi ja, ma ei tahtnud et Katja läheks kuskile karavanparki elama. Niisiis leidsime, et ta saab tulla meie tuppa kolmandaks, kuna Älf nagunii on öövahetuses. Ehk siis kolmekesi peame me magama ainult nädalavahetusel, aga see nv veetsin ma täitsa üksi seal toas. Nii, et saame hakkama :) Üleüldse me neljakesi Maxi, Katja ja Älfiga väga hästi klapime. Eile ka päev otsa päevitasime ja katja vaaritas meile head ja paremat süüa ja õhtul käisime muidugi veel peol.

Töö poole pealt veel nii palju, et kõigest nädal aega on jäänud. Ja siis see nädal olin kolmel päeval ka tõstuki peal. Aga on ikka suur vahe, kas töötada tehases tõstuki peal või laos. Tehases ootan kuni need kuubikud majast välja kukuvad ja siis vahepeal pean minema veel ühte tolmumajja minema ,kus tulevad välja need vatikuubikud, mis jääb heast vatist järele ehk see halvem vatt.

Mõned pildid books and bagsist

Katja oma nokklooma maskiga

Varsti  saab hakata kotte pakkima vaikselt. Aga tõesti elu on siin nii hea, et kõik juba mõtlevad kui kurb see äraminek saab olema, sest neli kuud on läinud lennates ja kõik on nii headeks sõpradeks saanud.

Ükspäev just istusime Maxiga ja arutasime, et 16 aastaselt kui veel kodus elasin, siis tundus elu ikka nii raske. Peol käia ei saanud nii nagu tahtsid ja kool oli raske ja vanematelt pidi kõigeks luba küsima. Tol hetkel poleks osanud arvatagi, et ma elan kümne aasta pärast Austraalias majas, kus on suur bassein ja veel koos üliägedate sõpradega. Kellega me kõik koos tööl käime ja raha pärast ei pea ammugi muretsema. Ühesõnaga olen ma selle elu eest ikka ülitänulik ja ainult paremaks saab minna. Igapäevaga mõistan üha enam, et tuleb suurelt unistada ja kõike, mida soovid tuleb kogu aeg enda peas ettekujutada, siis on kõik võimalik !! When you master believing, you have mastered your life !!

Viimaseks lisan, et Silva on juba otsapidi Ameerikas !!!

Henry sööb jäätist ja joob jäätisekokteili peale

Pole probleemi peale tööd sellisena poodi minna!